Elektriautoga reisile: emme, meil ei ole ju nii pikka juhet

0

Maarika Haavistu G4S Eesti

 

Kuidagi ei suutnud peast välja mõtet, mis mind oli juba paar kuud hellitanud: kuidas oleks elektriautoga suurem trip ette võtta, loomulikult koos perega. Kui küsisin tuttavate ja vähemtuttavate käest nende elektriautoga reisimise kogemuse kohta, laiutati teadmatusest või lihtsalt ükskõiksusest mu küsimuse vastu peamiselt käsi ja nimetati mind pehmelt öeldes hulluks, kui ideest rääkisin. Ise olin ausalt öeldes mõttest vaimustuses, olles rohelise mõtteviisi pooldajana aastaid hübriidajamiga sõitnud, võisin endale ette kujutada, milline tunne on tõeliselt rohelise autoga sõita. Kuid ma eksisin, ei kujutanud ma ühti. See tunne oli kordi võimsam ja kordi rohelisem, kui ma Nissan Leafi rooli istusin: nii vaikne, nii mõnus, nii pagana hea tunne.

Kui kodus mehele ja lastele ideest rääkisin, olid nad minu hulljulge plaaniga rõõmuga (kes ei usu, oli laste esimene sõna „jess“) päri, ega ma muud oodanudki. Küll kõlas laste suust ka imestunud ilmel pärimisi: „oota, aga kuidas me saame ikka minna, kust me siis elektrit saame?“ või „emme, meil pole ju nii pikka juhet?“ või „kui elekter otsa saab, siis kas me jääme tee peale?“ või „kas ta siis bensiini ei söö?“ või „kas kosmosesse lennatakse ka elektriga?“ või „me sõidame ju terve öö niimoodi, mitu korda me siis laadima peame?“.

Mis siis ikka, mõeldud (loe: riskid hinnatud), tehtud: ühel ilusal laupäeva hommikul startisime kella 11st lastega Lõuna-Eestisse Valga poole. Kuna olime eelmine õhtu auto kodus 10 tunniks stepslisse lükanud, näitas auto 100%-list aku olekut ja 176-kilomeetrise teekonna võimalikkust. Hetkeks lootsin, et saame ühe laadimisega hakkama, kuid kuna sain selged instruktsioonid, et ilmselt tuleb mul autot siiski 238-kilomeetrisel teekonnal (nii näitab Google) 3 korda  laadida, siis heitsin mõtte kõrvale.

Teekonna algus: 

Plaanisime sõita marsruudil Tallinn-Rapla-Türi-Viljandi-Karksi-Valga ja pühapäeval sama teed pidi tagasi. Kuigi olime enne reisi läbi mõelnud, et võimalikud laadimiskohad on Türi ja Viljandi, siis sõitma asudes tundus algselt et 176st kilomeetrist jääb  neid võimalikke sõidukilomeetreid üha kiiremini vähemaks, kohati võib võrrelda seda eriti palava jäätise sulamise kiirusega. Mind tabas korduvalt mõte, et nüüd laeme autot igas kiirlaadimispunktis, no nii igaks juhuks. Peale 50 esimest kilomeetrit Raplas otsustasime autot kiirlaadida, kuigi näidik näitas, et meil on 93 sõidukilomeetrit järel. Tagantjärele mõeldes, täiesti asjatult. Kuna kiirlaadija ennustas 45-minutilist laadimist läksime Rapla Selverisse hommikust sööma. Jõudes tagasi, avastasime veel 20 minutit vaba aega. Mis siis ikka, olin reisiks valmistunud ja lastele kõiksugu mänguvarustust kaasa võtnud. Esimesena haarasime kriidid ja asusime asfaldile joonistama: päike, pilved, lilled ja õnnelik pere – kõik said pildile. Mööduvad inimesed vaatasid meid üllatunud pilkudega, mõni näitas lausa näpuga – tõenäoliselt tundsid nad  veidike kadedust, et ei saa meiega ühineda. 

Raplas kiirlaadimas:

Edasi sõitsime Türi suunas (Rapla-Türi teeb 50 km), olles juba 50-kilomeetrise läbisõidu ja laadimise kogemuse võrra rikkamad, mõistsime, et asjatul kiirustasime laadimisega, ja otsustasime nüüd Viljandisse (Türi-Viljandi 58 km) kohale sõita, et seal teekonna viimane laadimine teha. Samal ajal kummitas mu peas mõte, et kiirlaadimine on teatud mõttes kui kvaliteetaeg, mida lastega mängides veeta, ja see on väga hea tunne. Üle pika aja, ei ole mul kuhugi kiiret ja mul on maast leitud aeg. Viljandisse jõudes näitas näidik 38-kilomeetrit, kuigi kasutuskoolitusel öeldi, et 30 km on kriitiline piir, siis ma väga ei muretsenud. No mis siis ikka saab, kui teele jään, toimin vastavalt juhistele ja kutsun G4Si appi. Nalja muidugi saab. 

Lükkasime auto Olerexi tankla kiirlaadijas stepslisse (nii lahe on seda öelda), ja võtsime järgmise varustuse välja, mullitajad. Suurem laps võttis taas kriidid kätte ja otsustas joonistamise kasuks. Loomulikult võtsime tanklast joogiks limpsi ja vett. 

Viljandis kiirlaadimas: 

Nii see aeg läks ja asusime taas teele (Viljandi-Valga 80 km). Jõudsime Valka veidi enne kella nelja.

 

 

 

 

 

Kui nüüd kokku võtta, siis olime teel pea 5 tundi, nende seas u 2 tundi peatust, sest põikasime Raplas peale laadimist ka Rapla MELU messilt läbi.

 

 

 

 

Täitsa tip-top aeg, ja ei läinudki tervet ööd, nagu mu lapsed ennustasid. Ja kolme laadimist ka ei läinud vaja.

 

 

 

Jess, Valgas kohal:

Tagasi Valgast Tallinnasse tulemisest ma pikalt rääkima ei hakkaks, kõik laabus kui õlitatult: 2 laadimist Viljandis ja seekord Türil, kuni jõudsimegi Tallinnasse.

Võtan kogu tripi kokku ühe sõnaga: KVALITEETAEG. Läbides kokku 2×238 kilomeetrit õppisin järgmist: esiteks, ei ole mõtet autot „ülelaadida“, võimalikud sõidukilomeetrid on tõetruud, ja teiseks, võta rahulikult ja naudi perega aja veetmist. Tehes eelnevalt järgnevad arvutused: 4x kiirlaadimisi 10 eurot, 2x kodus laadimisi 5 eurot ja 2x joogid 4 eurot – kokku 19 eurot (ilma jookideta 15 eurot), teatas reisi lõppedes minu analüütilise mõtlemisega mees „ei välista elektriauto ostu“. Uskuge, see ütleb nii mõndagi. Kui oleksime sõiduks Valka kasutanud bussi, oleks meie 4-liikmelise pere eelarve edasi-tagasi sõidul olnud 52 eurot (sest koolieelikud sõidavad tasuta), kui aga lapsed oleksid veidi vanemad, kooliealised, oleks perel piletitele kulunud 98 eurot.

Mis oleks kui sõidaksingi igapäevaselt elektrikaga (uus suupärasem sõna?)? Nii pagana hea tunne, nii mõnus, nii vaikne – tahangi iga päev seda kogeda. Mis kõige tähtsam, eksperiment pani mind mõtlema, et elektriautoga sõites teeksin midagi looduse heaks ja minust jääks maailma väiksem jalajälg kui minu naabril BMW X6-ga. Kui kasvõi üks inimene, kes loeb seda lugu, tahab nüüd elektriautoga sõitu proovida, olen uhke enda üle. Jah, paratamatult on elektriautode suhtes kahtlusi ja eksiarvamusi ning kõigile ei sobigi see auto, aga kui sa ei proovi, ei saagi teada, kas auto sulle sobib või mitte.

Minu soovitused

Elektriautoga perega reisile minnes võta kaasa:

  •  Joogiks vett ja tervislikku näksimist – porgandid, pähklid, rosinad, näkileiba
  • Täislaetud mobiiltelefon – nii on kindlam tunne
  •  Sularaha – alati ei ole pangaautomaati käe pärast
  • Mänguvarustus pere noorimatele – kriidid, joonistustarbed (paber, pliiatsid), raamatud, hüppenöör, sulgpalli varustus, tavaline pall, kabe, lauamäng, mudelautod, nukud, klotsid vms. Ole mängude väljamõtlemisel loov ja pea meeles, et see on Sinu pere kvaliteetaeg, mida laadimise ajal veeta saad. Uskuge, veedetud aeg jätab sinu südamesse sooja tunde.
  • Mõni pleed ja padi – mida saaks vajadusel kasutada, kui pere noorimatel uni peale tuleb
  •  Vihmakeebid või vihmavari – meil küll vedas ilmaga, aga nagu öeldakse, kõik päevad ei ole vennad

Unistada ikka võib:

Kiirlaadimise punktides võiks olla:

  •  Katuse all laud koos pinkidega –saaks vajadusel samal ajal kui auto laeb perega pikniku pidada
  • Ma parem ei räägi kohviautomaadist ja värsketest ajalehtedest
Jaga

Kommenteeri