Esmaabi korraldamisest töökohal

0
Kristel Plangi

Kristel Plangi, Tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja

Õnnetused võivad juhtuda meist igaühega, igal pool ja igal ajal. Ja kui need juhtuvad, siis on hea, kui su kõrval on keegi, kes teab, mida edasi teha. Õnnetusi tuleb kahjuks ette ka töökohtadel, kuigi töötaja ja tööandja peavad tegema koostööd selleks, et töökeskkond oleks ohutu.

Esmaabi korraldamisel peab tööandja hoolikalt kõik vajalikud etapid läbi mõtlema, sest õigeaegsest ja oskuslikust esmaabist võib sõltuda inimese elu ja edasine tervis. Abi peab olema kättesaadav igas tööga seotud olukorras. Ettevõtte juhi ülesanne on püüda seda organiseerida nii, et tehtud oleks kõik võimalik, et mis tahes olukorras kannatanut elus hoida kuni arstiabi saabumiseni.

Esmaabivahendite asukoht
Esmaabivahendite asukoht peab olema kergesti ligipääsetav ning selgelt ja nõuetekohaselt märgistatud.

Ei ole kasu sellest, kui vajaduse korral tuleb kõigepealt esmaabikarp välja kaevata kapi põhjast ja alles siis saab seda kasutada – sellega võib kulutada palju väärtuslikku aega, mis abi andmisel on ülioluline.

Esmaabivahendite asukoht peab olema märgistatud valge ristiga ruudukujulisel rohelisel taustal. Mis esmaabikapis olema peab, on lahti kirjutatud sotsiaalministri määruses “Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine”.

esmaabikarp

Foto: Mister GC / FreeDigitalPhotos.net

Vajalike esmaabivahendite hulk sõltub töötajate arvust. Erinevad nõuded kehtivad ettevõttele, milles on töötajaid alla 25 või üle selle. Vastav nimekiri on esitatud eelpool mainitud sotsiaalministri määruses ning enamus esmaabivahendite müüjaid pakub ettevõttele sobivaid esmaabikomplekte vastavalt töötajate arvule.

Esmaabivahendite komplekti tuleb vajadusel täiendada vastavalt ettevõtte riskianalüüsile, näiteks kemikaalidega töötamisel tuleks sinna lisada silmadušš silmade loputamiseks või kui töötajad puutuvad kokku kuumade pindadega, siis on oluline põletust leevendavate vahendite kättesaadavus. Esmaabivahendid peavad olema ka tööandjale kuuluvas mootorsõidukis (nt auto, buss, traktor). Ettevõttes tuleb määrata isik, kes järgib regulaarselt, et esmaabivahendeid oleks piisavalt ning täiendab komplekti vajadusel – sageli on selleks esmaabiandja.

Esmaabikapis ei tohiks olla ravimeid, sest ravimite manustamine ei ole osa esmaabist ning võib kannatanu olukorda pigem halvendada. Ravimite mõju on individuaalne ning võõra ravimi sobimatust või allergiaohtu ei ole võimalik töökohal ette näha. Kohustuslikus nimekirjas ei ole ühtegi ravimit, sest töötaja ei pruugi olla teadlik tema jaoks võõra ravimi sobimatusest. Seega ravimid, mida inimene võtab, peaksid olema temaga kaasas, mitte ettevõtte esmaabikomplektis (sh ka valuvaigistid). Töökohas tuleb ette näha ka ruum, kus saab anda esmaabi ja hoida kannatanut kuni arstiabi saabumiseni. Selleks võib olla näiteks töötajate puhkeruum, oluline on, et seal oleks võimalik lamada.

Väljakoolitatud esmaabiandjad
Tööandja määrab esmaabi andmiseks eraldi töötajad ning korraldab esmaabiandjale väljaõppe. Esmaabiandjate arv sõltub ettevõtte suurusest ja jagunemisest struktuuriüksusteks. Näiteks, kui ettevõte asub mitmes erinevas eraldiseisvas hoones või tehakse töid vahetustega, peab igas hoones või vahetuses olema kohal vähemalt üks esmaabiandja. Küsimusele, kui palju esmaabiandjaid kokku on ettevõttes vaja, ei olegi lihtne vastata. Selle üle otsustamisel peab tööandja lähtuma ettevõtte tegevuse laadist, töötingimustest ja töötajate arvust. Oluline on järgida põhimõtet: igal ajahetkel, igas tööga seotud olukorras peab olema tagatud, et õnnetuse korral oleks kiiresti kättesaadav esmaabi anda oskav inimene.

http://www.dreamstime.com/royalty-free-stock-photography-bandage-care-image19717287

Foto: Rido / Dreamstime.com

Esmaabiandjate arvu määramisel võiks arvestada olukorraga, et õnnetus võib juhtuda ka selle inimesega, kes oskab esmaabi anda. Lisaks tasub meeles pidada, et töötaja, kes on ainus esmaabiandja, võib olla hoopis puhkusel, haiguslehel või mingil muul põhjusel töökohast eemal. Arvestada tuleb sellega, et esmaabiandjaks saab olla ainult asjakohast koolitust (“Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord”) saanud töötaja. Tööandja peab korraldama ettevõttes esmaabi andvale töötajale väljaõppe hiljemalt ühe kuu jooksul alates tema määramisest. Esmaabi andmise esmane väljaõpe peab olema vähemalt 16-tunnine ning iga kolme aasta järel tuleb esmaabiandja suunata täiendusõppele.

Tööandja peab pärast esmaabiandjate määramist ja neile vastava koolituse korraldamist kindlasti teavitama teisi töötajaid, kelle poole nad võivad abi saamiseks pöörduda. Selleks tuleb nähtavale kohale paigutada nende töötajate andmed, kes oskavad abi anda, näiteks infotahvlile esmaabi kapi kõrvale seinale. Samuti võiks tööandja informeerida töötajaid muul viisil (näiteks töötajate koosolek, siseveeb). Hea on, kui inimesed oskavad esmaabiandja nime ja näo kokku viia, sest kriisisituatsiooni sattudes võib suures ettevõttes juhtuda, et inimesed teavad küll esmaabiandja nime, kuid keegi ei tea, milline see isik välja näeb. Samuti on oluline töötajaid aegsasti teavitada ka siis, kui esmaabiandjad ettevõttes vahetuvad.

Kokkuvõttes võib öelda, et esmaabi puhul töökohal on oluline järgida, et igal ajahetkel, igas tööga seotud olukorras peab olema tagatud, et õnnetuse korral oleks kiiresti kättesaadav esmaabi anda oskav inimene ja vajalikud esmaabivahendid.

Jaga

Kommenteeri