G4Si Rannavalve juht Henry Seemel: “Tehnoloogia ei asenda vetelpäästjat nii pea.”

0

Rannavalve juht Henry Seemel on samal ametikohal toimetanud juba 17 aastat ning ikka leidub hooaega alustades midagi, mis tekitab temas selle töö vastu pea samasugust kirge, nagu alustades. Sel suvel on Henry juba pikemat aega mänginud mõttega lennutada rannas droone ja vaevalt, et see turvalisuse eesmärgil tekkinud mõte ainult mõtteks jääb.

Henry Seemel

Henry Seemel juhib G4Si rannavalvet juba 17 aastat. Foto: Kristi Kamenik/G4S

Suvel rannavalve juht ja läbi aasta töökeskkonnaspetsialist, puutub Henry oma töös kokku pigem tõsisemate teemadega, mis kätkevad ühtekokku inimeste ohutust nii tööpostil kui puhkehetkel. Oskust sedavõrd vastutusrikast valdkonda korraldada on arendanud aastast aastasse igapäevaselt saadav kogemus ning huvi valdkonna vastu. „Pikk tööstaaž tagab selle, et tunned asja peensusteni. Oskad une pealt lahendada olukordi, kus uustulnukal on vaja pikalt pead murda,“ kinnitab Henry. Ta lisab, et just aastatepikkune töö ühes valdkonnas teeb inimesest hea spetsialisti, juhul muidugi, kui ta ise seda olla tahab.

Henry alustas oma tänaste teadmiste kogumist, töötades nii Päästeametis kui ka politseis. Ametniku töö aga ammendas end ühel päeval ja nii sattus ta tööle G4Si eelkäijasse ESSi. “Esialgu tundus mulle turvatöö täiesti arusaamatu. Kui seni olin valmis operatiivtööks igal ajal ja igas ruumis, siis nüüd tuli end „ümber seadistada“ ning mõista seisva mehe töö iseloomu,” meenutab ta algusaegu. Siis aga loodi 1997. aastal rannavalve ning võimalust selles valdkonnas tegutsema hakata pakuti just Henryle, kelle kasuks rääkis päästeala töötaja taust. Kui esialgu alustati tööd kuue inimesega ühes rannas, siis nüüd on üle Eesti G4S-i palgal sadakond vetelpäästjat kuueteistkümnes rannas.

Rannavalvuri amet nõuab kiiret taipu ja head füüsist

Huvi rannavalvuri ameti vastu on olnud igal hooajal suur, isegi G4Si “Julged hoolida?” töömalevlasi tõmbab malevasse võimalus just rannavalvurite igapäevast osa saada. Kui majanduslanguse ajal kandideeris Tallinna kahekümnele vabale kohale aga ligikaudu 240 inimest, siis nüüd pürib ühele ametikohale 4–5 kandidaati. Kursusele pääsemise sõel on õiglaselt raske siiski igal ajal. “See esmapilgul laisamehe amet nõuab kiiret taipu, head füüsist, operatiivset logistikat ning põhjus-tagajärg seoste mõistmist,” selgitab Henry, kes võtab vähemalt traditsioonilisel merepäästevõistlusel 31. juulil ka ise noorte rannavalvuritega selles kõiges igal aastal mõõtu.

Paadist päästmise võistlus

Rannavalvuri töö nõuab kiiret taipu ja head füüsist. Traditsiooniline paadiga päästmise võistlus. Foto: Esme Kassak/G4S

Aastatepikkune töö ja kogemus annab Henryle põhjuse olla üsna kriitiline paljude noorte füüsilise vormi suhtes. “Füüsiline ja vaimne haridus ei ole tänapäeva haridussüsteemis tasakaalus ning selle tulemusena on paljudel abiturientidel tervise ja füüsilise võimekusega tõsiseid probleeme. Neile, kes on aga hariduse ja harituse teekonna kõrvalt leidnud aega, tahet ja jõudu oma keha kultuuri arendada, kuulub au ja kiitus,” jutustab Henry talle südamelähedasest teemast. Piisab, kui suve hakul randa appi tulnud noor töömalevlane mainib, mis vanuses ja millise treeneri käe all ta ujumistrennis hakkas käima, ning muutub hetkega ka Henry suhtumine ja tema silmis süttib säde, nähes võimalikku järelkasvu rannavalvesse.

Ta arutleb, et osade teismelistega just sellepärast veeõnnetused juhtuvadki, et koolisüsteem ei näe ujumisõppe käigus ette seda, et laps õpibki ujuma. “Kui 25 meetri pikkuses basseinis tuleb ujularaja pikkus läbida viisil, mis vahel on väga kauge ujumisest, siis ei ole tegemist ujumisoskusega. Eestlase ujumise normatiiv peab olema vähemalt 300 meetrit, et mõista, mis on vesi, kuidas temaga suhelda ja selles liikuda,” selgitab Henry.

G4Si töömalevlasi tõmbab malevasse just võimalus rannavalvuri tööst osa saada.

G4Si rannavalvur ja Stroomi rannavalve vanem Iiris Embrich juhendamas G4Si “Julged hoolida?” noori töömalevlasi. Foto: G4S

Rutiinid ja loomingulisus käsikäes

Vetelpäästjat aitavad tema töös igapäevased rutiinid ehk regulaarsed ennetustegevused: patrull rannal ja veepiiril, piirkonna pidev vaatlemine ja muudatuste fikseerimine, sinna juurde loogiline mõtlemine ja võime tajuda. Henry on veendunud, et rannavalve tööga käivad lahutamatult kokku nii rutiinid kui ka loomingulisus.

“Tasemel vetelpäästja peab olema kiire taibu, loogilise mõtlemisvõime ning avatud meelega. Tal peab vahel olema ka nii-öelda kõhutunne, tajumaks, et kuskil on tema abi vaja. 15 000 külastajaga rannas on silmad oluline abivahend sündmuse nägemiseks, kuid suures rahvamassis midagi märgata on päris raske.” – Henry Seemel

Merepäästeõppuse eel

Rannavalve juht Henry Seemel jagab juhiseid uutele rannavalvuritele merepääste õppuse eel. Foto: Esme Kassak/G4S

Samuti ei saa selles töös üle ega ümber suhtlusoskusest, sest erakorralistest sündmustest tuleb kiirelt, selgelt ja lakooniliselt raporteerida – kõne kvaliteedist sõltub sündmuse edasine areng. Paraku on netiajastul kõnekunsti oskus tänapäeva noorte seas üsna roostes ja nõuab head roostetõrjevahendit. Töö rannavalves pakub suhtlemiseks väga head võimalust. Henry toob vetelpäästja tööst rääkides võrdluse teatrinäitlejaga, kuna sarnaselt näitlejaga peab ka vetelpäästja seisma silmitsi pealtvaatajaga. Asjata ei kuulu rannavalvurite koolitusse psühholoogiatunnid. Tarka tegutsemist rannas ja kuhjaga suhtlemist rannakülastajatega nõudis näiteks eelmisel suvel kehtestatud alkoholi tarbimise vaba voli avalikus kohas.

“See oli ütlemata vajalik test, mis näitas, et inimesed pole alkoholiohjade lõdvaks laskmiseks valmis,” kostab Henry. Randa tõi see seadusemuudatus igat tüüpi, vanuses ja soost alkoholilembelisi inimesi, lisaks ohtralt klaasikilde ning tööd rannavalve meditsiinipersonalile. “See pilt oli päris õõvastav, mis randades toimus, ning ei aidanud mõte, et kõik need inimesed täidavad riiklikult tähtsat ülesannet riigieelarve alkoholiaktsiisi real,” nendib Henry tõsiselt ning on rahul, et alkoholi priius tänavu enam ei kehti.

Suhtlus kõige pisemate rannalistega

Suurepärast suhtlemisoskust nõuavad rannavalvuritelt ilusate rannailmade saabudes ka olukorrad lastega, kellega juhtub alatasa midagi. “Küll nad kaovad või siis nende mõistes kaovad nende vanemad rannas ning algab terve protseduur lapse või vanema leidmiseks,” jutustab Henry ning toob äärmuslikest lugudest harimise ja mõtlema panemise eesmärgil näiteks ühe loo, kui rannast avastati üksi seal liiga väike, liiga kaua ja liiga üksi aega veetev laps.

Lapsed Stroomi rannas.

Lapsed Stroomi rannas. Foto: G4S

“Vetelpäästjate küsimustele vastas laps puiklevalt, kuid pika pinnimise peale ütles, et tuli randa üksinda. Kuna kodu ei olnud kaugel, siis otsustati üheskoos kodutee jalge alla võtta. Koju jõudes ilmnes, et suhtlusportaalis aega sirgeks lööv ema polnud lapse kadumist tähelegi pannud.” Või siis lugu, kus rannast avastati kaks trikoo väel lõdisevat tüdrukut. “Nendega jutule saades selgus, et tüdrukute vanemad on tööl ja nii otsustasid 9-aastased piigad iseseisvalt Õismäelt Stroomi randa minna. Tüdrukute tervise huvides toimetati nad koju. Need on heade lõppudega lood, kuid kahjuks on ka teistsuguse lõpuga lugusid,” nendib ta.

Tuleviku rannavalve

Pilku tulevikku heites nendib Henry, et tänane tehnika ja tehnoloogiate areng on abiks paljudes valdkondades ning aeg on küps kasutada moodsat tehnoloogiat ka rannavalves. Huviga katsetaks ta päästealase info kogumist mitte üksnes vetelpäästetornist, vaid ka lendava kaamera abil. Samas on ta veendunud, et vetelpäästjat ei asenda tehnoloogia nii pea.

“Kui on vaja päästa veest, siis selles osas tehnoloogiale loota ei saa. Kuid rannainfo kogumisel võib droonist olla palju abi. Usun, et see võimaldab esmast infot koguda ja töödelda ning selle põhjal võtta operatiivseid otsuseid vastu tunduvalt kiiremini kui füüsiliselt või paadiga sündmuskohale sõites.”

 

Jaga

Kommenteeri