Käime katuseid mööda?

0

Käesoleva aasta mais turnisin mägironimise leiutaja Horace Bénédict de Saussure’i kombel mööda Alpikatuse räästaid. Saatjaks pungil seljakott, lõõskav vihmavaling ja lehmakellade uinutav kaja.

Oma töös näen päevast päeva igasuguseid seiklejaid. Kuigi tublide ja edukatega ma üldjuhul kokku ei puutu. Minu lauale jõuavad valdavalt need backpackerid, kelle lõpp-peatus on (vaimu)haiglas, vangis või kirstus. Võiks ju arvata, et seetõttu tean, kuidas neist ebalõbusatest paikadest hoiduda, et kott seljas hoopis restorani, sauna ja lõpuks pulma jõuda. Kuigi alati see nii just pole, siis mõnest tarkusest ei ole ma valmis enam iialgi loobuma.

Esiteks. Kas te olete näinud Danny Boyle’i filmi „127 tundi“? Kui ei ole, siis: vaadake! See on tõestisündinud lugu kivist, kaljuseinast ja käest, mis 127 tunniks nende kahe vahele kinni jääb. Miks nii kauaks? Sest käe omanik unustab reisipalavikus lähedasi oma plaanidest teavitada. Reisi registreerimine välisministeeriumi kodulehel pole mitte ainult mõistlik, vaid ka tasuta. Lähedaste informeerimine matka kulgemisest aga jagatud rõõm.

Teiseks. Kas mulle meeldib maksta reisikindlustuse eest? Ei meeldi. Või mis reisikindlustuse… „ohtliku tegevuse lisakaitse“ eest? Veelgi vähem! Kuid pärast seda kui ma olen korduvalt näinud tuhandetesse eurodesse ulatuvaid arveid, mida seiklejate lähedased peavad terve suguseltsi abil kinni maksma, sest matkajal endal puudus reisikindlustus või selleks konkreetseks reisiks kohandatud kindlustus, siis pole ma mingil tingimusel nõus seda riski võtma.

Kolmandaks. Matkamiseks ei pea olema diplomeeritud entsüklopedist, kuid olulisemaid nüansse praktilise väärtusega küsimustest võiks kindlasti teada. Kas mul on reisimiseks üldse raha? Kas riiki sisenemiseks on vaja viisat? Kas kohapeal saab maksta kaardiga? Kas ma pean oma viibimise kohalikus politseis registreerima? Kuidas ma peaksin selles kultuuris käituma ja millised on tüüpilisemad ohud? On üllatav kui paljud matkalised ühe või teise nimetatud nüansiga suhestumata jättes end hilisemast probleemidepuntrast avastavad. Kui te ei oska või ei jaksa õigeid vastuseid ise otsida, siis leidke inimene, kes juba teab või juba oskab. Alati võib tutvuda ka välisministeeriumi kodulehel oleva riigipõhise reisiinfoga või laadida endale alla tasuta app’i „Reisi targalt“, kus samuti kõik vajalikud nõuanded olemas.

Neljandaks. Kõige banaalsem lugu, mis seiklejatel ikka ja jälle juhtub on probleemid dokumentidega. Kas selgub vahetult enne reisi, et dokument on kehtetu või matkal, et dokument on kadunud. Esimese puhul on abi pikast planeerimisest, teise puhul Eesti saatkonnast, aukonsulist või mõnest Euroopa Liidu esindusest, kes väljastab tagasipöördumistunnistuse. Omaette pilotaaž on osade riikide nõue, et pass peab piiril kontrollimise hetkel kehtima veel kuni kuus kuud. Matkajana võib mulle näida, et mul on kehtiv dokument olemas, kuid faktiliselt on olukord midagi muud.

Need on tehnilised pisiasjad, mis omavad tähtsust. Vahel isegi rohkem kui uus ja uhke seljakott, head saapad või suurepäraselt ajastatud füüsiline vorm. Sest näiteks kehtetu reisidokumendi või puuduva viisa korral asjad lihtsalt nii kaugele ei jõuagi. Alpikatused jäävad tallumata tallermaaks.

Tiit Kuuskmäe
Välisministeeriumi konsulaarabi büroo lauaülem

Jaga

Kommenteeri