Kaos, kord ja kiiver: Kambodža, Helsinki ja… Tallinn?

0

Oma mõtteid jalgrattaliikluse korraldamisest erinevais maailma paigus jagab Kadri Koppel Linnalaborist.

Kevadel reisisin Kagu-Aasias – täpsemalt Kambodžas ja Laoses – kus autoga ei saanud vist kordagi sõidetud, küll aga tuk-tuki, rolleri, ratta ja jumboga1.1. Tuk-tuki vaste Laoses Juunis viisid töökohustused mind mitmeks päevaks Helsingisse, kuhu otsustasin oma kaherattalise sõbra kaasa võtta.

Võib arvata, et pöörastest ja reeglipäratutest Kagu-Aasia linnadest ning põhjamaiselt turvalisest Helsingist saadud liikumiskogemused on kardinaalselt erinevad. Ometi ühendab neid vastandlikke linnalisi korraldusi sarnane voolavus ja rõõm liikumisest.

Liiklusmärke Kambodža ja Laose linnades naljalt ei kohta. Isegi kui need tõepoolest mõnel tänavanurgal ripuvad, siis mingit määravat tähendust need ei oma. Reeglina kehtib Kagu-Aasia linnatänavatel tugevama õigus: kui sul on džiip, siis on sul peatee. Ent edevad ja suured autod on nendes riikides siiski võrdluses muu liikleva inimmassiga vähemuses (kuigi kui sul juba auto on, siis tõenäoliselt suur). Kõik ülejäänud – jalgsi, rattaga, rolleriga, tuk-tukiga liiklejad – kulgevad sujuvalt üksteise eest, tagant ja kõrvalt, moodustades omamoodi orgaanilise põimingu.

Kui on vaja vasakpööret teha, siis ei tähenda see ristmiku äärde seismajäämist ja ootamist, et kummaltki poolt kedagi ei tuleks – taolist hetke lihtsalt ei saabu! –, vaid rahulikult tänava vastassuunavööndisse kaldumist ning ristuva tänava vastassuunda keeramist. Kui peaks sobiv hetk tekkima, saab „õigele“ teepoolele suunduda.

Helsingis, millest on viimase paari aastaga saanud tõeline jalgratta-paradiis, on kõik organiseeritud, läbi mõeldud ja reeglipärane. Kui rattatee katkeb ja jätkub teisel pool tänavat, on selle kohta selge märk koos õigesse kohta suunava noolega. Igal rattateega kohtuval reguleeritud ristmikul on ratturitele eraldi valgusfoor ning selgelt on tähistatud ka ala, kus rattur peatuma peab, et anda teed ristmikku ületavale jalakäijale. Lisaks imekaunitele mereäärsetele promenaadidele ja harilikele tänava-äärsetele jalgrattaradadele on Helsingis hiljuti avatud ka n-ö ratta kiirtee, mis viib mööda endist raudteetammi läänesadamast otse Kiasma pargini. Kui Kagu-Aasia liiklusvoog kulgeb omasoodu, siis Põhja-Euroopa linnas on kõikidele liiklemisviisidele loodud võrdsed, mugavad ja turvalised lahendused.

Poliitiline kord, elatustase, sotsiaalne kihistumine, elamisviisid ja kultuur on kahes võrreldavas ühiskonnas totaalselt erinevad – ometi tundsin end liiklejana Kagu-Aasia linnades ja Helsingis turvalisemalt kui Tallinnas. Metsiku ja reeglipäratu liiklemise poole püüdlemine ei ole ilmselt lahendus, mida üks haritud ja terve mõistusega täiskasvanu Tallinnale või teistele Eesti linnadele võiks soovitada. Küll aga kasvas minus veendumus, et mida rohkem on reegleid ja seadusi, seda vähem peab inimene oma peaga otsuseid tegema ning kaob tervemõistuslik lähenemine, teiste inimeste märkamine ja nendega arvestamine. Näib, et meil Eestis ollakse nn ülemineku-limbos: looduse poolt määratud elust oleme sajanditega välja kasvanud ning kehtestanud nii liikluses kui ka ühiskonnas laiemalt konkreetsed ja tsiviliseeritud riigile omased reeglid. Teatav inimlikkus on selles protsessis aga kaduma läinud. Kehtivad ühiskondlikud hoiakud kajastuvad selgelt nii linnaruumi kasutamises kui ka inimeste liikumises.

Kolm suve tagasi, kui mu hommikujooksu teinud sõber liiklusõnnetuses surma sai, ostsin endale rattakiivri ja naljalt ei sõida ma selleta enam ühtegi otsa. Arvestades, et elan Nõmmel ning sõidan linna mööda Pärnu maanteele joonitud jalgrattarada (et mitte öelda riba), millel laiutab kord buss, teinekord pargib mõni auto või laseb mõni veok enne möödasõitu „julgustava“ signaali, on tegu ellujäämissoovist tuleneva otsusega. Aasias ma rattaga liigeldes kiivrit ei kandnud, Helsingis ka mitte. Selleks polnud lihtsalt vajadust.

Ometi tahaksin tulevikus kogeda suuremat usaldust oma kodulinna ja kaasliiklejate vastu, et taaskogeda seda vabastavat tunnet tuules lehvivatest juustest, kui hommikul rattaga tööle sõidan. 

Mõistagi võtavad hoiakulised muutused sallivama ja avatuma ühiskonna suunas aega ning, nagu eelnevalt viidatud, on liikumiskultuur vaid üks ühiskonna üldisemat suhtumist kajastav näitaja. Vajadus muudatuste järele on Eestis ja Tallinnas olemas, samamoodi nagu esineb juba uuenduslikke algatusi, mis aitavad kaasmaalasi ja -linlasi austavat keskkonda kujundada. 

Näiteks üks tore liikumist lahtimõtestav lahendus, mis esindab elujaatavat hoiakut, on interaktiivne kaart ideaalsest pealinnast Tallinn Bicycle Week‘i kodulehel

Kadri Koppel
Tallinna Ülikooli linnakorralduse magister

 Kadri artikkel ilmus Urbanistide väljaandes U (nr. 12), kust leiab muudki vahvat ja asjalikku lugemist.

Jaga

Kommenteeri