Kas oleksid valmis maal elama? Vastavad lühifilmi “Külaskäik” tegijad

0

Hakkajad noored filmitegijad noppisid enda jaoks üles olulise teema, kuidas nutiseadmete kasutamine jätab päris elu tagaplaanile. Oktoobris valmis lühifilm, mille peategelaseks olev koolitüdruk peab maale sõitma, kuid selle asemel, et oma kalli vanaemaga suhelda, otsib tema pingsalt levi.

Kuidas see temaatika aga filmitegijaid endid lähemalt puudutab? Küsisime, kas nad on suutelised veetma päeva nutiseadmeteta või kolima näiteks maale elama?

"Külaskäigu" tubli tiim

Lühifilmi “Külaskäik” tegijad. Foto: DOT Films

Esitasime neljale filmiga seotud inimesele järgmised küsimused:
1. Miks selle filmi temaatika Sind puudutas? Miks olid valmis filmi (vabatahtlikkuse alusel) tegema?
2. Kas oleksid valmis maal elama? Mis koht Eestis see olla võiks ja miks just see? Mis teeks selle võimalikuks?
3. Kas kujutad ette päeva ilma nutiseadmeteta? Milline see päev oleks?
Kuidas lahendada filmis tõusetuvat probleemi, kus ekraani toimuv on sageli olulisem kui päriselt silma all juhtuv?

Brit Tammeleht

Brit Tammeleht

Brit Tammeleht (20-aastane), lühifilmi “Külaskäik” produtsent ja stsenarist
1. Mulle meeldib väga filme kirjutada ja olen seda ka varem teinud, ühega võitsin isegi lühifilmi konkursi. Seekord aga tahtsin teha midagi, mis puudutaks meid kõiki ja paneks tõsiselt mõtlema. See on väga aktuaalne teema ja film on kindlasti parim viis sõnumi edastamiseks vaatajatele.

2. Kui ma väike olin, siis me ei käinud kuigi tihti maal ja enamiku oma suvedest veetsin ma linnas, samal ajal kui kõik mu sõbrad maale vanaema juurde olid läinud. Ma olin loomulikult väga kurb, sest mulle nii meeldis maal aega veeta: loomadega tegeleda, marju korjata ja meres ujumas käia. Ja nii on see praegugi. Iga kord, kui lähen mõne sõbra või tuttava maakodusse, naudin seal olemist täielikult. Praegugi elaksin ma parema meelega maal suures talumajas koos hobuste, kitsede, koerte ja kassidega. Ma kujutan ennast seal palju paremini ette kui kuskil väikses Lasnamäe korteris.

Ma ei oska täpselt öelda, et milline paik see võiks olla, kus ma Eestis elada tahaksin, küll aga on mul juba väiksest peale olnud unistus, et oma maja rõdult võiks mul avaneda vaade mägedele. Seega võib-olla oleks selleks ideaalseks kohaks hoopis Austria? Elamise maakohas teeks võimalikuks selle asumine võimalikult lähedal linnale, kuna tõenäoliselt oleks tulevikus mu põhitöökoht siiski kusagil linnas.

3. Kui aus olla, siis ma olen alati üritanud oma nutiseadmete kasutamist piirata. Sõpradega koos olles hoian alati näpud telefonist eemal ja keskendun näost näkku suhtlemisele. Seega päev ilma nutiseadmeta ei oleks mulle mingi väljakutse, ma pigem naudiksin seda.

Arvan, et sellest probleemist tuleks rohkem juttu teha, rääkida sellest koolides, lasteaedades ja kindlasti ka televisioonis. Minu arvates peakski meie filmi sõnum jõudma ennekõike lapsevanemateni, sest nemad ju ongi need, kes on oma lastele nutiseadmed muretsenud ja neile sellise ekraanistunud tuleviku valinud. – Brit Tammeleht

Sven Olters

Sven Olters

Sven Olters (19-aastane),  lühifilmi “Külaskäik” režissöör
1. Filmi temaatika puudutab mind otseselt pea iga päeva ja usun, et ma ei ole ainukene. See probleem on tänapäeval väga levinud. Inimesed istuvad oma nutitelefonides ja arvutites nii bussis, kohvikus kui ka koolis. Kaob ära suhtlemine teiste inimestega ja see on kohutav.

Minu jaoks ei ole tegemist esimese filmiga, mida teen vabatahtlikkuse alusel, ning kindlasti ka mitte viimasega. Filmindus on olnud pikalt mu huviala. Kõigil on huvialadega nii, et pigem pannakse sinna alla enda raha, kui teenitakse selle pealt. Samas mul on  filmiproduktsiooni firma, mis tegeleb reklaamide ja muusikavideode valmistamisega ning selle pealt tuleb teenida ka elatist. Filmide rahastamisega on asi veidi raskem, kuid neid on kindlasti palju põnevam teha.

2. Pean tunnistama, et olen ise linnaeluga harjunud ning hea meelega elaksin linnas edasi seni, kuni ma noor olen. Ma ei tea, mis edasi saab, kuid tundub, et vanemana kolin kindlasti maale, kuid mitte kaugele linnast, sest usun, et linna on tihtipeale asja. Oma suved veedan ka praegu hea meelega maal ja imestan nende noorte üle, kes suvel linnas on. Minu meelest on suvel maal vaikses jões ujumas käia palju mõnusam, kui näiteks olla ülerahvastatud Pirita rannas üksteise seljas.

3. Kas ma kujutan ette päeva ilma nutiseadmeta? Sellele on raske anda vastust.

Marek Kõbu

Marek Kõbu

Pean tõdema, et enamiku oma päevi, olles puhkusel, reisil või maal, veedan ma ilma nutiseadmeta ning mul ei teki selle järele vajadust, kuid igapäevases töös on nii arvuti kui ka nutitelefon minu jaoks väga vajalikud asjad ning tõesti pean tunnistama, et ei kujuta ette tööpäeva ilma nutiseadmeta.

Marek Kõbu (19-aastane), lühifilmi “Külaskäik” lokatsiooni juht
1. Olin valmis seda filmi tegema selleks, anda ühiskonnale midagi. Lisaks teen seda sellepärast, et sõber saaks oma alaga tegeleda.

2. Maale elama? Muidugi! Ma elan praegugi maal. Parim koht oleks minu arust metsa ääres ja põllu peal üks väike majapidamine.

Päev ilma nutiseadmeta? Aga miks mitte nädal? Vabalt saan hakkama ja tegevust jääks ülegi. Selleks tuleb noorel tihedamini ka vanemast generatsioonist inimestega läbi käia. – Marek Kõbu

Peters Trudolybov

Peters Trudolybov

Peters Trudolybov (21-aastane, pärit Venemaalt, elab Lätis, õpib Eestis), lühifilmi “Külaskäik” kaamera 1. assistent
1. Ma mõistan seda probleemi väikse tüdruku vaatenurgast, kuid ei ole kunagi olnud sarnases situatsioonis ning see teema mind otseselt ei puuduta. Filmi tegin ma vabatahtlikult, sest tahtsin väga saada sellel alal lisakogemusi. See tundus olevat huvitav projekt ning ma olen alati valmis oma vaba nädalavahetuse veetma kusagil talus (filmivõtted toimusid talus).

2. Ma tahaksin kindlasti elada maal, kuid linnale üpris lähedal või rohelistel äärelinnaaladel, mida ma olen palju kohanud Tallinnas ja Kopenhaagenis. See oleks minu jaoks perfektne koht. Mul poleks sellega mingeid probleeme, juhul kui mul oleks auto.

3. Mul on filmi peategelasega umbes samas vanuses noorem õde ja seega ma ei usu, et on võimalik selle probleemiga võidelda. Tuleb lihtsalt oodata, kuni ta vanemaks kasvab ning probleemist ise aru saab.

Ilma nutiseadmeta päev poleks minu jaoks probleem. Olen veetnud ka varem mitmeid päevi ilma arvutita, telefonita ja internetita. Mind vaevab siis aeg-ajalt mõte, et tahaks lugeda, mida tuttavad Facebooki seinale postitavad või lugeda enda e-kirju, kuid ma ei näe, et see oleks probleem, kui ma seda siiski teha ei saa. Ma usun, et see on üks võimalus puhata sellest kõigest.

Petersi vastused tõlkisid inglise keelest kaasfilmitegijad.

Jaga

Kommenteeri