Mari-Liis Alviste: Autot mul pole, kuid ratast olen omanud enamiku oma elust

0

„Julged hoolida?“ keskkonna kasutaja Mari-Liis Alviste jagab oma kogemusi jalgrattaga tööl käimisest ja mõtteid, kuidas seda soodustada.

Kui sageli sa rattaga tööl käid?
Hetkel veel mitte, ootan siin Tartus viimase jää sulamist. Aga kohe kohe ja siis hakkan käima koguaeg, praeguse graafiku järgi korra nädalas (tööl). Aga kui ilm lubama hakkab, siis ka koolis käima ja kindlasti ka niisama sõitmas.

Kui pika teekonna pead selleks läbima? Kas jaksu selleks jätkub?
Googlemaps andis tulemuseks praegu 2 kilomeetrit. Ise oleks rohkem pakkunud. Veel eelmisel aastal töötasin sama koha läheduses ja siis tuli Vanemuise mäest ülesse sõita ja selle tõttu valisin jala käimise. Nüüd peaks jaksu kindlasti jätkuma, rattaga sõita on mõnus!

Kas halb ilm sind ei heiduta?
Lume ja jääga ma ei sõida, ei tahaks ka vihmaga, aga kuna töölt koju saan vaid öösel jala koju, siis rattaga sõit ju vaid kiirendab koduteed ja lühendab vihma käes olekut.

Kus sa tööl oma ratast hoiad? Kas see tundub sulle turvaline paik?
Mina saan õnneks oma ratast enda silme all turvaliselt hoida. Õues julgeks, kui kardinaid ees ei ole. Probleem on pigem sellega, et ei tahaks ratast korterisse õhtul tuua, aga maja ette ei julge jätta, isegi lukuga mitte. Porist ratast aga tuppa tuua ei tahaks.

Millised oleksid ideaalsed tingimused jalgrattaga tööl käimiseks?
Ratta hoidmine võiks korraldatud olla kõigil, nagu minul, siis äkki suureneks rataste kasutamine. Jalgrattateed ikka suuremates linnades. Vahest peab ikka võitlema, et kärudega emadest mööda saada. Minule isiklikult väga ekstreemne teekond ei sobiks, kuna olen baaridaam ja poriseks saada ei tahaks. On küll riiete vahetamise võimalus, kuid pesemisvõimalust mul pole, nii et nahka märjaks ajada ei saa.

Mida veel rattaga liiklemise puhul oluliseks pead?
Ratastega liiklemine võiks ja peaks suurenema, nii keskkonna kui ka inimeste füüsilise heaolu suhtes. Kui mina olin väike, jooksin koolist koju, viskasin ranitsa nurka ja läksin rattaga sõitma, kas niisama või sõpradega koos. Minust ei saa kunagi seda praeguse ajastu noort, kus auto on kõige tähtsam ja käiakse koguaeg niisama sõitmas. Mina seda ei mõista. Autot mul pole, kuid ratast olen omanud enamiku osa oma elust. Praegu on suureks unistuseks linnajalgratas saada, et siis stiilselt ja mugavalt ringi kimada.

Jaga

Kommenteeri