Rannasuvi: kuidas aidata hättasattunut?

0

Uppumisega seotud õnnetusel on kaks poolt – üks on seotud sellega, kuidas juba täbarasse olukorda sattunud inimest abistada, teine sellega, kuidas seda olukorda üldse vältida. Selleks, et ohtlikke olukordi vältida, tuleb hoida nii silmad kui vajadusel ka suu lahti ning „kahtlastest“ olukordadest rannavalvuritele teada anda.

Uppumine pole ainuke oht vees

Kindlasti peaks rannas rohkem silma peal hoidma lastel ja vanuritel. Lapsed, kes on vees, mängivad teiste lastega või üksinda, leiavad sageli mõne sõbra ja lähevad üheskoos poi peale mängima. Emad ja isad ei märkagi, et nad on kadunud. Mõne tunni pärast, kui märkavad, on lapsed juba alajahtunud,“ räägib rannavalvurite kogemusest G4Si rannavalvur ja Kakumäe rannavanem Hedi Jaanus.

Alkohol…

Teine grupp inimesi, kes rohkem järelvalvet vajavad, on alkoholi tarvitajad. „Uppujad algavad ju rannast,“ käib Hedi välja vetelpäästjatele teada tarkuse. „Kui inimene joob alkohoolseid jooke ja kõval maapinnal seistes kõigub, siis miks ta arvab, et vees on tema koordinatsioon parem kui maas?“ küsib omakorda 10-aastase staažiga vetelpäästja Aleksander Suits.

Hedi toob näite, kuidas purjus isaga rannas olnud 3-4aastane tüdruk mängis tunde üksinda rannas, sh käis ujumas, kuni huuled juba sinised – siis jäi tüdruk inimestele silma ning nad andsid temast rannavalvele teada. Seega ei ole alkoholi tarbijad rannas ohtlikud ainult iseendale.

Rannavalvurid kutsuvad üles alati oma tähelepanekutestmärku andma. „Alati on parem, kui oma tähelepanekust teada anda, sest pisiasjast võib kasvada suur asi,“ ütleb Hedi. „Kõige tähtsam on mitte lüüa käega ja mööda kõndida. Meil on olnud juhuseid, kus küsime inimestelt, kas nad tõesti ei näinud midagi, ja saame vastuseks „Ma vaatasin, et midagi on, aga ei hakanud tülitama“.“

Kui näen uppujat? Anna kohe vetelpäästele teada! Kui appi läheb tavainimene, kes loodab, et oskab päästa, võib eeldada, et tegelikult ta ei oska. Rannavalvurid on läbinud koolitused ja neil on kogemus, kuidas inimest veest välja tuua. Tavainimene seda loomulikust intelligentsist ei oska ning nii võib ühest hädasolijast saada kaks.

Olen hea ujuja ja kedagi teist pole appi tulemas? Rannavalvurid panevad südamele, et kui ujud võõras veekogus, ei tea, kui sügav seal vesi on, milline on põhi jne, ei tasu pea ees vette tormata, vaid minna aeglaselt ja väga ettevaatlikult. Uppujale võib visata käepärase köie, puuoksa või seljast võetud särgi.

„Kui tunned end kindlalt ja oskad hästi ujuda ning veekogu on sulle tuttav, siis võib ka minna inimest veest ära tooma. Kuid kindlasti mitte võõras veekogus!“ juhendab Hedi. „Uppujal tuleb võtta lõua alt kahe käega kinni, hoida tema pead vee peal.“

Hedi rõhutab, et uppuja käitumist ei ole võimalik ette ennustada – sageli on nad agressiivsed, haaravad päästma tulnust kinni ja suruvad ta vee alla: „Vahel löövad ka näkku – see on lihtsalt uppuva inimese reaktsioon, kuid ilmselgelt on selline olukord väga ohtlik. Selleks, et kellelegi appi minna, peab oma oskustes väga kindel olema!“

Kuidas vees hädasolijat ära tunda?

Vees hättasattunuid on kahte tüüpi: väsinud ujuja ja uppuja. Väsinud ujuja võib jaksata hüüda appi ja püsib veel veepinnal, edasi liikuda jaksab vähe ning kui temani abi ei jõua, võib uppuda. Uppuja on vees hädasolev inimene, kes ei suuda hüüda appi, vaid kulutab kogu allesoleva energia oma pea vee peal hoidmiseks. Aktiivne uppuja teeb kätega liigutusi, et veepinnal püsida, tema keha on vertikaalasedis. Passiivne uppuja ei liiguta, vaid hõljub nägu alaspidi vahetult veepinna all või põhjas.

„Üldiselt on inimesed on rannas hästi tähelepanelikud ja abivalmid – tulevad vetelpääste juurde ütlema või lähevad ütlevad ise appi ning kui ei oska aidata, nt anda esmaabi või füüsilist abi veest välja toomisel, siis seda ise pakkuma ei hakka, vaid pöörduvad rannavalvurite poole,“ kiidab Hedi inimesi.

Ande Etti

Jaga

Kommenteeri