Tõrjumine kui üks kiusamise võimalus. Mida teha ja kuidas aidata?

0

Kristiina Treial
Tartu Ülikooli õppejõud, SA Kiusamise Vastu

Pikaajalise ja varjatud kiusamise, näiteks tõrjumise korral vajab sekkumine korralikku läbimõtlemist ja kogu klassiga tegelemist. Tõrjumise märkamine vajab vahel kõrvalseisjalt päris terast pilku. Võime märgata, et õpilane seisab vahetundide ajal üksi nukralt seina ääres, tunnis jääb rühmatöö kaaslaste valimisel sageli viimaseks või jäetakse üldse valimata. Vahel näeme ainult vaikivat möödakäimist või külmi pilke.

Sellisel juhul tasub mõelda, kuidas kogu klassiga tõrjumise ja sallivuse teemat arutada, sest sel moel kiusamisse on haaratud kogu klass. Abi võib olla koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogiga nõu pidamisest, kuidas täpsemalt toimida. Esmaabiks on hea, kui leidub klassis kasvõi üks tubli ja heade suhtlemisoskustega õpilane, kes võiks võtta ohvri kaitsja rolli. Kaitsja vajab aga kindlasti toetust ja julgustust, sest kaaslaste vastu astumine on väga suurt enesekindlust nõudev samm.

Kui lapsevanem saab teada, et tõrjutu on tema enda laps, siis võib see esmalt päris palju segaseid tundeid tekitada. Lapsevanema esmane ülesanne on jääda rahulikuks ja toetavaks, mitte üle- ega alareageerida.

  • Vestelge lapsega, mis ja kui kaua on toimunud, laske tal hinge pealt ära rääkida, juba see võib pakkuda kergendust.
  • Olge valmis, et laps võib esialgu toimuvat eitada, kiusamise all kannatamine võib lapses tekitada häbi- ja süütunnet, sellest rääkimine on raske.
  • Kinnitage, et olete igal juhul teda toetamas, olgu olukord nii kole kui tahes.
  • Leppige kokku, et ilma lapse teadmata te midagi ette ei võta, nii aitate tal end turvalisemalt tunda. Kuid samas jätate endale siiski võimaluse kooli pöörduda ja sealt abi paluda.
  • Mõelge koos lihtsaid viise, kuidas kiusamisolukordi ennetada või neist välja tulla. Kui suudate koos humoorikaid lahendusi nuputada, olete pool võitu juba saavutanud. Näiteks, kui laps on endast väljas selle pärast, et kaaslased teda lehmaks kutsuvad, siis üks võimalus on julgustada last sõimajale vastama: „Tänan komplimendi eest.“ (lehmadel on teadupärast imeilusad silmad).
  • Oma lapse abistamiseks on hea veel üle vaadata, millised on meie võimalused lapse enesekindluse ja väärtuse tunde suurendamiseks ka väljaspool kooli, näiteks trennis või huviringis edu kogemine, sõprade leidmine. Oluline on, et laps ei jääks päris üksi.

Tõrjumine sisaldab endas mitmeid keerulisi sotsiaalseid protsesse, ka sellesse sekkumine vajab tarka ja peenetundelist tegutsemist ning seda koostöös kooli spetsialistidega.

Vajuta “HOOLIN!” kui see lugu läheb sulle korda!

Jaga

Kommenteeri